Archive for the Category » linux «

Pühapäev, August 04th, 2013 | Autor:

I had a power outage affect my server’s large md RAID array. Rather than let the server as a whole be down while waiting for it to complete an fsck, I had it boot without the large array so I could run the fsck manually.

Aga, when running it manually I realised I had no way of knowing how far it was and how long it would take to complete. This is especially problematic with such a large array. With a little searching I found the tip of adding the -C parameter when calling fsck. I couldn’t find this in the documentation however: fsckhelp showed no such option.

The option turns out to be ext4-specific, and thus shows a perfectly functional progress bar with a percentage indicator. To find the information, instead offsckhelp” või “man fsck”, you have to inputfsck.ext4help” või “man fsck.ext4”. 🙂

osa
Pühapäev, August 04th, 2013 | Autor:

Ajalugu

Palju on muutunud, sest ma viimati mainitud minu isiklik server – see on kasvanud hüppeliselt (see on nüüd 7TB md RAID6) ja ta oli hiljuti ümberehitatud Ubuntu Server.

Kaar ei ole kunagi olnud viga. Arch Linux juba õpetas mulle nii palju Linux (ja jätkab seda teha ka minu teisi töölaual). Aga Arch kindlasti nõuab rohkem aega ja tähelepanu kui tahaksin kulutada server. Ideaalis ma eelistan, et oleks võimalik unustada server, samas kuni meeldetuletus e-posti ütleb “um … seal on paar uuendusi, mida peaks vaatama, semu.”

Ruum ei ole vaba – ja ei ole ruumi

Võimaluse rännata Ubuntu oli asjaolu, et olin otsa SATA sadamad, sadamaid vaja ühendada kõvakettad ülejäänud arvuti – et 7TB RAID massiivi kasutab palju sadamaid! Olin isegi ära antud minu väga vana 200GB kõvaketas, sest see asus üks neist sadamatest. Ma hoiatas ka vastuvõtja, et ketas SMART järelevalve märgitud oli ebausaldusväärne. Ajutine lahendus puudumise SATA porti, Mul oli isegi rännanud serveri OS komplekt neli USB pulgad md RAID1. Hull. Ma tean. Ma ei olnud liiga rahul kiirus. Ma otsustasin minna välja ja osta uus usaldusväärne kõvaketas ja SATA laiendamise kaart minna sellega.

Server esmane Arch partitsiooni kasutas umbes 7GB ketta. Suure tüki, mis oli vahetama fail, puhverdatud andmed ja muidu mitmesugused või mittevajalikud failid. Üldiselt tegelikku suurust OS, kaasa arvatud /kodu kausta, Alles umbes 2GB. See ajendas mind uurima ülikiire SSD sõitma, mõtlesin ehk väiksemat ei pruugi olla nii kallis. Selgus, et kõige odavama mitte-SSD draivi ma võiksin leida tegelikult maksma rohkem kui üks neist suhteliselt väike SSDs. Jee minu jaoks. 🙂

Valik? Woah?!

Valides OS, Ma juba otsustasin, et see ei oleks Arch. Pole kõik teised populaarsed distributsioonid, Ma olen kõige rohkem kokku puutunud Ubuntu ja CentOS. Fedora Samuti oli võimalus – aga ma ei olnud tõsiselt veel lugeda seda server. Ubuntu võitis vooru.

Järgmine otsus, mida ma pidin tegema ei juhtunud minuga, kuni Kõikjal olek (Ubuntu installiviisardi) küsis ta minult: Kuidas luua vaheseinad.

Olin uus kasutades SSDs Linux – Ma olen täiesti teadlik lõkse ei kasuta neid õigesti, peamiselt seetõttu, et nende risk halva pikaealisuse kui valesti.

Ma ei tahtnud kasutada spetsiaalne saalepartitsiooni. Kavatsen ümberehitamise serveri emaplaadi / CPU / mälu mitte liiga kauges tulevikus. Tuginedes sellele otsustasin ma panen swap sisse swap fail olemasolevate MD RAID. Swap pole eriti kiire, kuid selle ainuke eesmärk on selle harv kord, kui midagi on läinud valesti ja mälu ei ole saadaval.

See siis jättis mulle anda root path täis 60GB välja Intel 330 SSD. Pidasin eraldades / home aga see lihtsalt tundus veidi mõttetu, arvestades seda, kui vähe oli kasutatud ka varem. Ma kõigepealt luua partitsiooni LVM – midagi, mida ma olen viimasel ajal teinud, kui ma loodud Linux box (tegelikult, ei mingit vabandust mitte kasutada LVM). Kui ta sai selle osa, kus ma seadistada failisüsteemi, Napsautin rippmenüüst ja instinktiivselt valitud ext4. Siis märkasin btrfs samas nimekirjas. Kinni hoidma!!

Aga see, mida?

Btrfs (“või-eff-ess”, “parem-eff-ess”, “mesilane-tree-eff-ess”, või mis iganes teile meeldib päeval) on suhteliselt uus failisüsteem arenenud, et viia Linux’ failisüsteemi võimeid tagasi teele praegune failisüsteem tech. Olemasolevate King-of-the-Hill failisüsteemi, “ext” (praeguse versiooni nimega ext4) on päris hea – kuid see on piiratud, ummikus vana paradigma (mõtle uhiuue F22 Raptor vs. an F4 Phantom pooleleheküljelise Jested katse samaväärsuse upgrade) ja on ebatõenäoline, et oleks võimalik konkureerida väga kaua uuemate Enterprise failisüsteeme nagu Oracle'i ZFS. Btrfs on veel pikk tee käia, samuti on veel eksperimentaalne (olenevalt sellest, kes te küsite ja milliseid funktsioone sa vajad). Paljud peavad seda stabiilsena põhikasutusotstarve – kuid keegi ei kavatse teha mingeid garantiisid. Ja, muidugi, kõik on selge, et muuta ja katsetada varukoopiaid!

Mooooooo

Kõige põhilisem vahe ext ja btrfs on see, et btrfs on “Lehm” või “Kopeeri kirjutamine” failisüsteemi. See tähendab, et andmed ei ole kunagi tegelikult teadlikult kirjutatakse failisüsteemi sisemust. Kui kirjutad muutus fail, Btrfs kirjutage muutused uude infokandjale ja uuendab sisemine osuti suunata uude asukohta. Btrfs läheb sammu võrra kaugemale, et need sisemised viiteid (edaspidi metaandmed) on ka Lehm. Vanemad versioonid ext oleks lihtsalt ülekirjutatud andmete. Ext4 kasutaks Teataja tagada, et korruptsiooni ei esine peaks toitejuhe tuleb yanked välja kõige ebasobival hetkel. Ajakirja tulemused sarnased astmete arvu uuendada andmeid. Mis SSD, aluseks riistvara toimib sarnane lehma protsessi ükskõik mis failisüsteemi sa kasutad. Seda seetõttu, et SSD kõvakettad ei saa tegelikult kirjutatakse andmed – neil on andmete kopeerimiseks (oma muudatusi) uude asukohta ja seejärel kustutage vana plokk täielikult. Optimeerimise selles valdkonnas on, et SSD ei pruugi isegi kustutab vana plokk vaid lihtsalt teha märkmeid kustutada ploki hiljem kui asjad ei ole nii hõivatud. Lõpptulemus on, et SSD kettad sobivad väga hästi lehm failisüsteemi ja ei täida ka mitte-lehm failisüsteemid.

Asja teeb huvitavaks, Lehm failisüsteemi kergesti käib käsikäes koos funktsioon nimega varunduslahenduse. See võimaldab kahte (või rohkem) identsed plokid andmete salvestamise kasutades ainult ühte koopiat, säästa ruumi. Mis lehm, kui deduplicated fail muudetakse, eraldi paaris ei mõjuta, kui muudetud faili andmeid on kirjutatud, et erinevad füüsilised plokk.

Lehm omakorda muudab snapshotting suhteliselt lihtne rakendada. Kui pildi tegemise süsteem lihtsalt salvestab uue hetkeseisu nagu oleks dubleerimist kõik andmed ja metaandmed maht. Mis lehm, kui tehakse muudatusi, hetkeseisu andmed jääb puutumata, ja järjepidev ülevaade failisüsteemi seisu snapshot tehti võimalik säilitada.

Uus sõber

Mis eespool meeles, eriti kui Ubuntu on teinud btrfs saadaval install-aja valik, Ma arvasin, et oleks hea aeg sukelduda btrfs ja uurida vähe. 🙂

Osa 2 varsti …

osa
Thursday, November 12th, 2009 | Autor:

If you ever find yourself updating a single application in Arch Linux (a very bad idea, btw) and it upgrades readline you might end up seeing an error along the lines of:
/bin/bash: error while loading shared libraries: libreadline.so.5: cannot open shared object file: No such file or directory
Hopefully you still have a bash prompt open and you haven’t closed them all. If you still can, immediately run the following:
pacman -S bash
else you won’t be able to run bash any more because bash would still be linking to the old version of readline.

ka, in future, don’t run
pacman -Sy application
(python in my case)
instead, run:
pacman -Syu
which will ensure that all applications are upgraded.

Personally, I think that bash should have had a dependency set saying that it required the old specific version of readline and the same for the new bash, requiring the new version of readline. Regardless, rather play it safe. 😉

osa
Friday, September 11th, 2009 | Autor:

Peace in the land of USB

Under a *nix operating system, having multiple partitions on a USB drive isn’t rocket science, it just works. Minu puhul, my USB drive has two partitions because the first partition is a bootable Arch Linux installer.

I have Windows on a desktop at homemostly for gamingand many of my colleagues use it too. Since Windows doesn’t do very well with non-Windows partitions I figured I could create a FAT32 partition on the memory stick after the bootable Arch Linux partition. FAT32 is almost ubiquitous and is usable on every common desktop operating system in the world.

Bleh

Unfortunately it doesn’t work straight off the bat. Apparently, Microsoft in their infinite wisdom decided that memory sticks are supposed to have one (and only one) partition. In reality Windows finds the first partition and then ignores any others that happen to be set up:

Please Format

Err, no, I do not want you to format my Arch Linux installation partition

The trick to getting it working is to fool Windows into thinking the device is ei a regular USB memory stick but perhaps a solid-state hard disk which happens to be connected via USB. Yes I know, this is seriously stupid that Windows behaves this way. A solid-state hard disk is just a whopping big (and fast) memory stick after all!

I found a few sources on how to do this however I still had to figure out some things on my own. Specifically, the guides I found either skipped some steps or didn’t provide enough information on where to download the driver package.

This procedure involves manually changing hardware drivers and installingnon-signeddriversnot intended for your hardware”. I know someone is going to break their system and blame me so I say now that I take no responsibility for any damage you may do to your Windows system as a result of this. Read that again. 😛

Instructions

remove the highlighted text

click for larger version

Download and unzip the driver, originally created by Hitachi, siin. Open the cfadisk.inf file in notepad (or your favourite plaintext editor), and find the section labeled [cfadisk_device]. Remove the section highlighted on the right:

Minimize (don’t close) the editor and go to your desktop iconsright-click on My Computer and select Properties. Select the hardware tab and then select [Device Manager]:

System Properties

Find the device underDisk drives”, right-click your memory stick and select Properties:

Device Manager

Click the Details tab and in the dropdown box on that page, selectHardware Ids”. Click the first line in the list of Hardware IDs and press Ctrl+C to copy the name:

USB Hardware Ids

Don’t close this dialog, go back to notepad (which was minimised) and paste the hardware ID into where the previous content was removed.

Changes pasted into notepad

Save the file in notepad and go back to the device’s property dialog window. Click theDrivertab and click the [Update Driver…] button. In the windows that pop up, selectNo, not this time”; [Next] -> “Install from a list or a specific location (Advanced)”; [Next] -> “Don’t search. I will choose the driver to install.”; [Next] -> [Have Disk…].

Unsigned Drivers - Click Continue Anyway

Browse to the folder where you have saved the modified cfadisk.inf file. Klõpsake [OK]. You will find

there is a Hitachi Microdrive driver listed. Select this and click [Next]. When the warning

appears, click [Yes]. Another warning will pop up regarding a similar issue (these are theunsigned” ja “not intended for your hardwarewarnings I mentioned earlier). Klõpsake [Continue Anyway]:

At this point I recommend closing all the dialog boxes related to the setup. Finally, remove and re-insert the memory stick into your USB port and you should find that the extra partitions on the stick are accessible. In the worst-case scenario, you might still need to partition the disk however the hard part is over. 🙂

osa
Wednesday, August 26th, 2009 | Autor:

If you’re using *nix and you’ve found this middle-click behaviour annoying, change Firefox‘s middlemouse.contentLoadURL umbes:config option to false.

Big thanks to Ayman Hourieh for the tip.

osa
Kategooria: linux, juhuslik  | Sildid: , ,  | Leave a Comment